Päev merel

Täna kell 7 hommikul ärgata oli ikka päris karm. Kui akna eest kardinad lükkasin vaatas sealt vastu selge must taevas ja täiskuu, täitsa öö kohe. Edasi läks kähku, riided selga, pesus käik, hommikusöök ja pidimegi valmis olema. Loomulikult nagu ikka ei läinud meil asi rahulikult vaid Kaspar suutis vanemate toa ukse kinni tõmmata nii, et sinna jäi nende toavõti ja rahakott. Ning see kõik juhtus kuskil 5 mintuti enne seda kui buss meie hoteli eest pidi lahkuma. Noh tegime väärika hilinemise aga napilt bussile saime ja sadamasse meid ikka toodi. Läksime suht suure laevakese peale koos mingi miljoni väikese hiinlasega ja laev pani saare poole teele. Laev ise oli siuke midagi meie kiirlaevade sarnast, sees palju istmeid, neli telekat ja väike ala ka laeva ülemises osas. Peale pooletunnist või isegi ligi tunnist sõitu olime kohal. Seal saare juures veetsime terve ülejäänud enda päeva. Isa ja Kaspar käisid sukeldumas ja meie emaga täitsime pantoonipealset “programmi”. 

(Selle peal tsillisimegi terve päeva)

See seisnes siis: üüratutes kogustes ujuma minemisest, snorgeldamisest, korralikust lõunasöögist, päikese nautimisest (jah päike laustaevas) , jalutamisest ja veelkord ilma nautimisest. Terve päeva veetsime nimelt suuurel pantoomil mis oli rannast kaugemal, ehk siis päris saarel me polnud. Käisime selle pealt mitu korda snorkeldamas, mega sügav oli seega väikesed hiinlased kõik ulpisid päästevestikestes vee sees ja me emaga olime suht ainukesed hulljulged ilma vestideta snorkeldajad. Ujuda oli vägev kalu oli palju ja kõik väga lähedal, nauke nägi igavat ajusarnast koralligi. Lõunaajal jõudsid isa ja Kaspar sukeldumast tagasi siis saime korraliku lõunasöögi ja nad vurasid edasi sukelduma. Meid viis väike kuskilt 10-15 kohaline paat saarele. See oli päeva tippsündmus vist üldse! Nimelt saime mööda rananpromenaadi jalutada, pmst 3 erineva ranna vahel olid need. Liiv oli pea valge ja siidpehme, ning vesi helesinine ja läbipaistev. 

AGA mis kõige lahedam, ühes rannas ujudsid koos kaladega põlvesügavuses vees haid. Ja mitte üks või kaks haid vaid ikka nooo kari haisid. Nad polnud küll mingid hiigelsuured aga nad siiski olid haid. Ujusime koos nendega samas vees, nemad käega katsustavas kauguses, ülikõvvv! Kahjuks peale miljonit väikest hiinlast kes oma päästevestitega jälle põlvesüavusse vette ronisid ja veepudeli seest võetud saia kalakestele toitsid, kadusid ka haid kaugemale ja vee nähtavus halvenes, aga me olime esimesed seal saarel nii, et luky us. Tegelikult terve päev meid üldse poputati ja meile räägiti kõike isiklikult eismesena ja omaette sest me olime vist ainukesed “eksootilised” eurooplased, aga see oli seekord vaid kasuks. Nüüd oleme tagasi hotellis, maa kõigub nagu istuks laevas ja jube paha olla on :D